Intervjuu ERR Novaatorile: Ühismeediast saadud tervisenõu ulatub EMO-sse pöördumisest nõidadeni

Äsja ilmus kogumiku Mitut usku Eesti VI. Tervis, kus teiste seas leidub ka minu artikkel tervisenõuannete küsimisest sotsiaalmeedias.

ERR Novaatori ajakirjanik uuris lähemalt minu uurimistöö kohta. Intervjuu põhjal ilmus artikkel ERR Novaatoris.

Siin saad lugeda aga minu vastuseid küsimustele.

• Miks hakkavad inimesed oma tervisemurele abi otsima sotsiaalmeediast, mitte arstidelt?

Ma arvan, et siin on päris palju erinevaid põhjuseid ja need võivad inimeseti ka varieeruda. Üks olulisemaid on kindlasti see, et osalusbarjäär sotsiaalmeedias on väga madal. Oma küsimuse kirjutamine grupi seinale on palju kiirem ja lihtsam kui arsti juurde minek. Kui inimesel on mure, siis ta tahab sellele kohe vastust või lahendust, mitte oodata päevi, nädalaid või isegi kuid. Sotsiaalmeedias võib vastuse saada mõne hetkega. 

Sageli tunnevad inimesed, et nende probleem pole piisavalt tõsine, et peaks kohe arsti poole pöörduma. Näiteks tüütu nohu või köha – midagi, millega tavaliselt ei minda perearsti ukse taha. Siis arutatakse teema üle sotsiaalmeedias nii nagu sõpradegagi. 

Palju räägitakse ka sellest, et arsti juurde on raske saada – kas ta on liiga kaugel, vastuvõtt kallis või ooteaeg liiga pikk. Sotsiaalmeedias ei pea aga kuhugi minema. Eriti oluline on see nende jaoks, kes elavad maapiirkondades, kuid palju oli ka neid, kes elasid välismaal, aga tahaksid saada nõu ja kogemusi just teistelt eestlastelt. 

Järgmine põhjus on finantsiline. Kui inimene tajub, et ta saab oma küsimusele vastuse tasuta – ilma eriarsti tasu maksmata –, siis tundubki see esialgu mõistlikum tee. 

Vahel on ka nii, et arstile on küll aeg pandud, aga see on alles nädala või kahe pärast, ja inimene tahab oma aega oodates midagi teha, kasvõi leevendust saada.

On ka inimesi, kes on juba mitme arsti juures käinud, aga lahendust pole leitud. See on väga tavaline krooniliste probleemide puhul, näiteks pikaajalised valud. Kui meditsiinisüsteem ei aita, hakatakse abi otsima mujalt – olgu see sotsiaalmeedia, foorumid või alternatiivsed ravitsejad.

Sageli tuuakse välja ka see, et arst ei kuula või ei võta muret tõsiselt. Kohtumised on kiired, pinnapealsed, arst tundub hoolimatu. Sotsiaalmeedias loodetakse rohkem empaatiat – et keegi päriselt kuulab, mõtleb kaasa, jagab oma kogemust.

Ja lõpuks mängib rolli ka see, et inimene näeb, kuidas teised on samas grupis abi saanud. Kui keegi kirjutab, et tal oli sarnane nahaprobleem ja siin soovitatud vahend aitas, tekib lootus – äkki aitab see ka mind. Sellistest kogemustest kujuneb usaldus: tunne, et just see grupp ongi õige koht selliste murede lahendamiseks.

Kokkuvõttes ei saa öelda, et oleks üks konkreetne põhjus või selge piir, miks mõni inimene pöördub arsti poole ja teine sotsiaalmeediasse. Enamik inimesi kasutabki erinevaid võimalusi sõltuvalt olukorrast – kord minnakse perearsti juurde, kord küsitakse nõu Facebookist, vahel räägitakse sõbraga, astutakse apteegist läbi või otsitakse hoopis mõne alternatiivravitseja kontakti. See kõik sõltub teemast, varasemast kogemusest, ressurssidest ja sellest, kui palju on jõudu või lootust mingit lahendust leida.

• Kas saab ka öelda, et on mingid kindlad mured, mille korral rohkem sotsiaalmeediasse pöördutakse?

Võib küll öelda, et teatud tüüpi tervisemuredega pöördutakse sotsiaalmeediasse märksa sagedamini kui teistega. Kõige tüüpilisemad on ehk külmetushaigused ja kergemad viirusnakkused, eriti COVIDi ajal – need on teemad, mille puhul ei pruugi inimene näha vajadust kohe arsti poole pöörduda, ent samas soovib siiski nõu või kinnitust, kuidas olukorraga toime tulla. 

Lisaks kerkivad üsna sageli esile ka igapäevased valud ja kroonilised seisundid, mille puhul võib-olla ollakse arstide juures juba käinud, aga lahendust pole saadud.

Eraldi nähtus on visuaalselt nähtavad haigused – näiteks nahaprobleemid, tursed, põletikud. Kuna sotsiaalmeedias on hea jagada pilte, siis just selliste murede korral tekib inimestel tunne, et nad saavad olukorda paremini kirjeldada ja teised oskavad neile konkreetsemalt vastata. 

Nii et jah – sotsiaalmeediasse pöördutakse sagedamini just selliste terviseprobleemidega, mis on ühelt poolt piisavalt igapäevased ja enamasti madala akuutse ohuga, aga teiselt poolt siiski piisavalt häirivad või segadust tekitavad, et inimene tunneks vajadust kellegagi nõu pidada. 

• Kirjeldage veidi oma uuringu meetodit ja valimit.

Minu uuring algas 2017. aastal, seega enne koroonapandeemiat, ja kestis kuni 2020. aastani. Selle aja jooksul jälgisin ühe konkreetse sotsiaalmeediagrupi tegevust – see oli suur ja väga aktiivne kogukond, kus inimesed jagasid oma tervisemuresid ja küsisid nõu.

Üks grupi igapäevastest ja läbivalt esinevatest teemadest oli rahvameditsiin. Seetõttu väga sageli pakuti lahendusi just rahvapäraste võtete kaudu – alates taimetõmmistest ja salvidest kuni rituaalide ja vanade uskumusteni välja. 

Üldiselt, kui keegi seinale oma küsimuse postitas, võis vastuseid tulla kümneid või isegi sadu. Inimesed jagasid oma kogemusi ja soovitusi, igaüks pakkus midagi, mis nende puhul oli toiminud. 

Uuringu käigus valisin analüüsiks välja sada postitust, kus inimesed esitasid tervisega seotud küsimusi, ning umbes tuhat kommentaari, mis neile vastuseks kirjutati. Sellest kujunes üsna hea ülevaade sellest, mis inimesi kõnetab ja milliseid reaktsioone need teemad esile kutsuvad.

Lisaks tegin intervjuud kuue aktiivse grupiliikmega. Need inimesed leidsin koostöös grupi administraatoriga – tema postitas üleskutse ja nii sain kontakti nendega, kes olid valmis oma kogemust jagama.

Intervjuu käigus vaatasime koos mõningaid Facebooki postitusi – nii neid, mille nad ise olid teinud, kui ka neid, mille all nad olid sõna võtnud – ja arutasime, miks nad just nii kirjutasid ning mida nad selle all silmas pidasid. See lähenemine võimaldas mul näha, mis on lühikeste ja sageli toimetatud postituste taga – milline isiklik lugu, kogemus või tunnetus. Just see aitas mõista, kuidas inimesed ise oma olukorda mõtestavad ja miks nad pöörduvad abi otsima just sellisel kujul.

• Kirjeldage, mida nägite vaadeldes üht Facebooki rahvaravigruppi. Kes ja mida postitasid? Milline oli postituste vormistus ja sisu?

Ma ei oska nüüd numbriliselt öelda, aga ülekaalukalt oli kirjutajate seas naisi – ja pigem natuke vanemast kui nooremast põlvkonnast. 

Arvestades grupi suurust ning kirjutajate mitmekesisust, siis on arvamuste ja uskumuste valik väga kirju. Postitused olid enamasti väga lühikesed, hästi konkreetsed ja suunatud otsekohesele nõuküsimisele. 

Grupis eksisteerivad kõrvuti nii biomeditsiinilised kui ka alternatiivsed lähenemised – ja kõik, mis sinna vahepeale jääb. 

Vanaemade aiasaadustel põhinevate retseptide kõrvale on aja jooksul lisandunud üha enam eksootilisi soovitusi – sageli selliseid, mille koostisosad pärinevad pigem ökopoest kui koduaiast. Soovitused ulatuvad kodustest taimetõmmistest ja klassikalistest rahvaretseptidest kuni moodsate supertoitude, pulbrite ja kapsliteni. On ravivõtteid, mille taust on selgelt turunduslik, näiteks rahvusvaheliselt tuntud trendid nagu sellerimahla joomine, mida soovitatakse erinevate vaevuse korral. Selle idee algupära on Anthony Williami raamat Meditsiinimeedium, kus autor väidab, et saab oma teadmised vaimumaailmast. Mõnel pool peegelduvad soovitustes ka uskumuslikud tõlgendused tervisest ja ravist – näiteks soovitus määrida haiguskohta aknahigiga või näidata soolatüügast kuuvalguses. See mitmekesisus peegeldab korraga nii rahvapärimust kui ka tänapäevaseid tervisetrende – kohalikku ja globaalset, traditsioonilist ja turundatud.

Üks selgelt esile kerkiv muster oli see, et arste usaldatakse – aga eelkõige haiguse diagnoosimise osas. Samuti hinnatakse tehnoloogia arengut: näiteks soovitatakse kasutada „tarku masinaid“ või teha põhjalikud uuringud, et saada täpne diagnoos. Sageli rõhutatakse, et esmalt tuleb pöörduda arsti poole, et selgitada välja, millega on tegu, ja alles seejärel otsida looduslikke või alternatiivseid ravivõimalusi. Biomeditsiini ei tõugata seega kõrvale – pigem nähakse seda kui üht võimalikku sammu tervenemise teel.

Et paremini mõista, kuidas inimesed sellises infokülluses endale sobiva vastuse leiavad, proovisin ka ise grupis nõu küsida mõne päris elulise probleemiga. Vastuste seas oli kõike – nii ideid, mida olin juba ise proovinud, mõni uus ja kasulik soovitus, aga ka täielikku segadust tekitavat või ebausutavat infot.  Oli tunda, et inimese enda kriitikameel on vastuste vahel orienteerumisel võtmetähtsusega – midagi leiab alati, aga mitte kõik ei ole ühtviisi usaldusväärne.

Ja eks see ongi nii, et inimesed võtavad sealt kaasa just need vastused, mis ühilduvad nende enda väärtuste ja uskumustega, ja jätavad kõrvale need, mis ei sobi.

• Kuidas esitlevad end ja pakuvad sotsiaalmeedias teenuseid erinevad alternatiivravitsejad?

Antud artiklis ma ravitsejate eneserepresentatsiooni süvitsi ei käsitlenud, kuid varasemates uurimistöödes olen seda temaatikat osaliselt puudutanud. Laias laastus võib öelda, et alternatiivravitsejad ei tegutse sotsiaalmeedias pelgalt teenusepakkujatena. Paljud neist loovad seal endale tervikliku kuvandi – sageli teadlikult, ent vahel ka kogemata, lihtsalt aktiivse kohalolu tulemusena.

Kuigi leidub ka neid, kes postitavad ainult oma tooteid ja teenuseid tutvustavat infot, ei paista selline lähenemine olevat eriti edukas. Sotsiaalmeedias toimib ennekõike isiklik ja narratiivne eneseloomine, mis loob usaldust: ravitsejad positsioneerivad end kui „teadjad“ või „šamaanid“, jagavad nõuandeid ja kogemusi, loovad vaimseid tähendusi. Mõned ravitsejad kasutavad neid võimalusi väga oskuslikult – rakendavad turundustehnikaid, sisuloome strateegiaid ja kujundavad teadlikult oma visuaalset identiteeti. 

Oluline on mõista, et paljude jaoks ei ole tegemist üksnes tööga – see on kutsumus. Nad usuvad oma praktika sisulisse väärtusesse ja soovivad oma hobist või elukutsest sissetulekut teenida. Selles mõttes ei erine nad paljudest teistest, kes oma kirest soovivad sotsiaalmeedia abil tööd luua. Sageli mõtestavad nad oma tegevust missioonina: aidata teisi, vahendada vaimset teadmist ja olla emotsionaalselt kättesaadav. Seda rolli täidavad nad tihti suure pühendumusega – vastavad sõnumitele ka öösiti, hoiavad kogukonda aktiivsena ja pakuvad tuge üksikisikutele.

Samas tuleb arvestada, et sotsiaalmeediaplatvormid, eriti Facebook, kujundavad tugevalt seda, milline sisu nähtavust saab. Ravitsejate vaimsus on seetõttu üha enam „pakendatud“ platvormi loogika järgi – kujundatud nii sisu kui vormi poolest vastavaks selle ootustele.

• Kellele ja mis juhul pakuti privaatvestlust nõiaga? Kuidas need vestulused välja nägid?

Kõik minu informandid olid suhelnud ühe ja sama nõiaga, mistõttu ei saa ma üldistada, kuidas sellised vestlused teiste ravitsejatega välja näevad. Nende kogemuste põhjal pöörduti nõia poole enamasti siis, kui grupivestluses ei saadud selget vastust, kui mure tundus liiga isiklik või keeruline, või kui kõik muu – soovitused, apteegitooted, rahvaretseptid – oli juba ära proovitud. Oodati, et nõid aitab näha tervikpilti, seostada tervisemuret eluliste pingete, emotsionaalse seisundi või sisemiste takistustega.

Vestlused toimusid Facebook Messengeri kaudu ja olid isiklikku laadi. Need algasid sageli konkreetse füüsilise või vaimse vaevuse kirjeldamisest, kuid vestluse käigus anti sellele uus tähendus: probleem seostati lapsepõlvetraumade, perekondlike mustrite või sisemiste hirmudega. Just see nihe – haiguse mõistmine millegi sügavama ja varasema väljendusena – eristas neid vestlusi tavapärasest tervisenõustamisest.

Antud nõid pakkus sageli ka rituaalseid või kogemuslikke lahendusi – näiteks kaugseansse, mille ajal inimene pidi võtma rahuliku hetke, istuma või lamama, samal ajal kui tema sõnul toimus „energeetiline töö“. Informandid kirjeldasid selle käigus kehalisi ja emotsionaalseid aistinguid, mõnel juhul ka füüsilisi muutusi keskkonnas – näiteks „lendasid köögis pudelid“ või tekkis tunne, justkui „keegi soriks kõhus“.

Oli ka juhtumeid, kus nõid soovitas pöörduda arsti poole ning jagas usaldusväärsete spetsialistide kontaktandmeid. See viitab, et biomeditsiini ei välistatud, vaid seda põimiti vaimse tõlgenduse ja praktikaga.

Ma arvan, et privaatvestlus nõiaga oli paljude jaoks midagi sootuks erinevat võrreldes grupi avaliku suhtlusega – see oli isiklik, rituaalne ja tähenduslik kogemus. Vahetu kontakt, empaatia, terviklik kuulamine ja haiguse uue tähenduse pakkumine muutsid selle sageli pöördepunktiks inimese terviseotsingutes.

• Milline on siis selle uuringu valguses sotsiaalmeedia koht inimeste terviseotsingutes? Kas see pakub inimestele päriselt lahendusi? Kas see on alternatiivravitsejatele koht, kus teha äri?

Selle uuringu valguses on selgelt näha, et sotsiaalmeedia on kujunenud oluliseks ja mitmekihiliseks osaks inimeste terviseotsingutest – olgu see siis otsingute algus-, kesk-, või lõpppunkt. See ei ole lihtsalt kanal info jagamiseks, vaid keskkond, kus inimesed otsivad tuge, tähendust ja suuniseid olukordades, kus ametlik meditsiin võib tunduda kättesaamatu, ebapiisav, või isikust kauge.

Kui me vaatame sotsiaalmeediat terviseotsingute kontekstis, siis ei saa me rääkida ainult haavatavast, passiivsest kasutajast, keda ahned nõiad salaja varitsevad ja kes eksib kergesti valeinfo võrku. Uuringust joonistub pigem välja pilt agentsetest kasutajatest – inimestest, kes ei otsi pelgalt vastuseid, vaid osalevad aktiivselt tähendusloome protsessis. Nad küsivad, võrdlevad, jagavad kogemusi, ning just see loob sotsiaalmeediast elava teadmise platvormi.

Kas see pakub inimestele päriselt lahendusi? Mõne jaoks kindlasti – paljud kirjeldavad, kuidas nad on saanud grupivestlustest kasulikku nõu, leidnud uue vaatenurga oma sümptomitele või jõudnud spetsialisti juurde soovituse põhjal. Aga muidugi ei ole sotsiaalmeedia ühtne ravimeetod, vaid dünaamiline kogukondade võrgustik, kus head ja kahtlast infot liigub käsikäes. Küll aga ei toimi need kogukonnad päris ilma korrastuseta – koosloomes kujuneb sageli oma kord: ebarealistlikke või tobedaid väiteid vaidlustatakse, head tähelepanekud tõusevad esile, ning ka teatud käitumisnormid hakkavad kehtima.

Mis puudutab alternatiivravitsejaid, siis jah – sotsiaalmeedia on ka platvorm, kus oma teenuseid pakkuda ja nähtavust kasvatada. Kuid oluline on mõista, et kõik, kes seal tegutsevad, ei tee seda pelgalt ärilistel eesmärkidel. Paljud usuvad siiralt oma meetoditesse ja tunnevad, et aitavad teisi. Samas on kogukondades sageli üsna selge arusaam sellest, mis on „hea toon“ – näiteks peetakse paljudes gruppides taunimisväärseks, kui keegi kutsub küsija kohe privaatvestlusesse oma teenust müüma. See viitab sellele, et kogukonnad ei ole kontrollimatud, vaid arenevad oma sisemise eetika ja usaldusstruktuuriga.

• Mis teid uurijana selle uuringu käigus enim üllatas?

Üks asi, mis mulle selle uuringu käigus väga selgelt silma paistis – ja mis võib-olla vajaks ka laiemalt ümbermõtestamist –, on see, kuidas näiliselt pealiskaudsed või isegi koomilised küsimused Facebooki gruppides varjavad endas sageli sügavalt isiklikke ja valulikke lugusid. Näiteks kui keegi postitab: „Leidsin täna sule, mida see tähendab?“, võib see esmapilgul tunduda tobe või kerglane. Ent tegelikult on selline küsimus vaid jäämäe tipp.

Kui nendesse lugudesse süveneda – inimestega rääkida ja lasta neil oma mõte lahti rullida –, selgub, et selle ühe lause taga võib olla väga keeruline elukogemus. Võib-olla tähendab see sulg tema jaoks lootust või kergust, mis saabub pärast pikka ja rasket haigust. Lühikeste küsimuste taga võib peituda stress, läbipõlemine, emotsionaalne üksildus, mõistmatuse tunne või sügav pettumus meditsiinisüsteemis. Mõned neist inimestest on juba proovinud kõike – arste, ravimeid, lähedasi – ja lõpuks jäänud pöörduma võõraste või nõia poole.

See lühike ja kohati toorevõitu esitusviis ei tulene rumalusest ega pealiskaudsusest, vaid pigem platvormi loogikast. Facebooki norm on kiire, konkreetne, voogu sobituv sõnastus. Aga see ei tähenda, et sisu ise oleks pinnapealne – vastupidi, selle nappide sõnade taha võib olla koondunud väga sügav, eksistentsiaalne kogemus. See vastuolu oli minu jaoks üks kõige valgustavamaid hetki selle uuringu juures: mõista, kui sügavaid küsimusi võib kanda üks näiliselt lihtne postitus.

• Kuidas on traditsioonilised arsti ja patsiendi rollid pealtnäha võrdses sotsiaalmeedias ümber mängitud?

Kuigi ma ei uurinud oma töös otseselt arste ega arsti-patsiendi suhet, keskendusin sellele, kuidas terviseotsingud toimivad sotsiaalmeedias ilma ametlike meditsiiniliste autoriteetideta. Just selles kontekstis näeme huvitavat rollide ümberkujundamist.

Sotsiaalmeediagruppides võib igaüks küsida ja igaüks vastata. Kujuneb keskkond, kus inimesed tegutsevad näiliselt võrdsetena – vähemalt pinnapealsel tasandil. Inimene, kes ühes postituses abi otsib, võib järgmisel hetkel ise kellelegi nõu anda. See vahelduv rollijaotus loob dünaamilise suhtlusruumi, kus teadmised ja kogemused liiguvad horisontaalselt, mitte ülevalt alla.

Samas ei tähenda see, et kõik hääled oleksid võrdselt mõjukad. Aja jooksul kujunevad välja uued arvamusliidrid – need, kes sageli sõna võtavad, kelle kogemusi ja nõuandeid teised usaldavad. Mõni nimetab end nõiaks, mõni ravitsejaks, mõni lihtsalt elukogenud inimeseks. Nende autoriteet ei põhine meditsiinilisel haridusel, vaid sotsiaalmeedias saavutatud nähtavusel, empaatial ja kogukondlikul heakskiidul.