Vaimne tervis Facebookis: Enesepaljastus kui abi saamise hind

Vaimne tervis Facebookis: Enesepaljastus kui abi saamise hind

Ilmunud Vikerkaares

„Millest mõtled, Berit?“ nõuab Facebook minult natuke isiklikult.

Mõtlen parasjagu, et sellel pühapäevaööl, mil tõmban kokku viimaseid sõnu artiklis, annab üldine kurnatus tunda nii peas, seljas kui ka surnud jalgades. Mõistagi Facebooki ma nii ei kirjuta – see tundub liialt isiklik –, kuid jätan siia-sinna vihjeks kommentaare väsimusest ja ületöötamisest.

Keegi teine ehk jällegi kirjutaks ja valiks postitamiseks mõne Facebooki esoteerilisema nurga. Sellise, kus sarnaseid tundeid on varem juba väljendatud ja kus on lootust nii mõistmisele kui ka abile. Alternatiivravi- ja nõiagruppidest me oleme meedias kuulnud küll teise nurga alt, sest neile on süüks pandud (ka õigustatult) nii tervisealast enesediagnoosimist, kahtlasi ravivõtted kui ka valeinfo levitamist. Ometi on Facebooki teraapia- ja tugigrupid endiselt populaarsed. Minu vaatevälja on jäänud neist üks, kus nõiad lubavad lahendada tuhandete inimeste igapäevaprobleeme armastuse leidmisest tervisehädade ja rahamureni, aga kus tegelikult inimesed ise üksteisele rohkem ja vähem esoteerilist nõu jagavad.

Need foorumiseinad, millel nõiad ja huvilised on omavahel võrgustikeks seotud[1] ja kus arutletakse avalikult eestlase argimurede üle, avavad uurijale uued põnevad uksed. Saame aimu, et nõidus ja esoteerika ilmub tihti välja just seal, kus puudub (vaimse) tervise abi või muud tuge pakkuv struktuur. Kuid mida aktiivsemalt hädaline sotsiaalmeediast abi otsib, seda sügavamasse võrku ta end mässib. Ei tasu unustada, et tugigruppide oluline osapool on globaalne digiplatvorm, mis igast meie murest ja rõõmust oma osa lõikab ja seda torditükki meile aina uuesti ja magusamalt serveerib.

Esoteeriline eneseabi- ja teraapiakultuur

Et üldse rääkida mind huvitavast Facebooki nõiagrupist, mille nime ma jätan mainimata, tuleb vaadata kolme omavahel tihedalt põimunud nähtust: eneseabi, teraapiakultuuri ja uusvaimsust, mis kõik on saanud alguse eri traditsioonidest, kuid on kohati äravahetamiseni sarnased.

Eneseabi-liikumise läteteks võib pidada ühelt poolt 20. sajandi teise poole majanduslikku ebastabiilsust USAs, kus õli kallas tulle naiste jõudmine tööjõuturule; teisalt aga neoliberalistlikku ideoloogiat, mis asetab vastutuse üksikisiku õlule.[2] Nii suunas majanduslikus ebastabiilsuses inimene etteheitva pilgu mitte riigile, vaid iseendale. Süüks pandi iseenese halbu valikuid ja nii tõlgendatigi rahalist kitsikust perekonnahädana, madalat palka puudulike oskuste tagajärjena ja töötust isikliku läbikukkumisena. Aga kui vaid piisavalt vaeva näha, saaks igaüks tekkinud olukorda ise leevendada eneseabiraamatuid lugedes ja iseendast parimat versiooni arendades. Sellistes tingimustes kasvas arusaam, et indiviid on ühtaegu probleemi allikas ja lahendus. Niisugust mõttekäiku arvestades ei olegi imekspandav, et inimese ootus riigi toele on väike, samas kui enese vastutusele rõhudes alustab iga patsient individuaalset eneseparandusprojekti. Niisiis pole sotsiaalmeediast abi otsimine rumalus, vaid vabadus ja vastutus, mis muutub justkui iga kodaniku kohuseks.

Paralleelselt eneseabiga arenes ka teraapiakultuur, millele osutati juba 1960. aastatel. Siis hakkasid esimesed sotsioloogid muret tundma ühiskonna mandumise pärast,[3] mida põhjustavat privaatsfääri tungimine esiplaanile ja idealiseeritud avaliku sfääri taandumine eraelulise ees. Taas olid süüdi naised, kes majandusellu saabudes võtsid kaasa kodused probleemid ja tühised tunded. Selliste uute tundepuhangute rahuldamiseks tekkisid vanade religioossete autoriteetide kõrvale uued terapeudid-pseudoautoriteedid, kes ülla ühiskondliku arengu poole püüdlemise asemel hoopis nartsissistide siseilmaga tegelevat. Selle teraapiakultuuri tunneb ära teatud emotsionaalsest keelest, mis keskendub ihadele, mälestustele ja tunnetele. Õige pea tungis see keel välja psühholoogitoolist ja hargnes teistesse valdkondadesse: popkultuuri ja töökohtadesse.[4] Ka täna vaatab filmimaailmast vastu Freudi diivan, millelt peetakse psühholoogile oma iganädalasi monolooge. Ameeriklaste teleekraanidelt vaatab vastu Oprah, kes meile järjekordse staari hingeelu avab. Sotsiaalmeedias ringleb #metoo, olles justkui võrgustunud pihitooliks, mille abil kõik vaevatud teineteiselt tuge otsivad ja leiavad. Ametialaselt on aga Eestissegi jõudnud coaching, kus vestlustehnikaid rakendades leiab inimene enese seest ise õiged vastused. Südamepuistamine on kui imeravim, mis pole arstim ainult isiklikuks hüveks, vaid muutub tervet ühiskonda harides justkui iga hea kodaniku kohuseks.

Aga mis Eestis on varju jäänud, on toosama psühholoogitool, millest algselt teraapiakultuur üldse alguse sai. Õigupoolest on vaimse tervisega tegelemine olnud Eestis lünklik ja hingehädadest kõnelemine tundub endiselt triviaalne nõrkuse näitaja. Nagu selgub ka „Vaimse tervise rohelisest raamatust“, on probleem Eestis aktuaalne.[5] Noori vaevavad autism, käitumis- ja tähelepanuhäired, vanemas eas kerkivad esile depressioon ja alkoholiprobleemid. Ärevus on aga eestlase elukaart läbiv probleem. Samas ei jõua nende murede kandjad psühholoogi- ega nõustajatooli ligi lihtsal moel – killustunud süsteemi rahastusmudel on kaldu eriarstiabi poole. Tihti ei ole hädaline teadlik oma vähestestki võimalustest ja vaimse tervise tuge otsitakse alles viimases hädas – otse psühhiaatri jutule minnes. Õigupoolest on neid ridu kirjutades endalgi õhus küsimus: millised teraapiad mulle kättesaadavad oleksid? Hägusalt meenub kiri ülikoolilt, kes kriisiaja kontekstis psühholoogi olemasolu meenutas. Ehkki koroonatülpimus on juba varbaotsteni pugenud ja pihitooli minek oleks asjakohane, lükkasin tolle kirja kohe kõrvale. Ise oled süüdi, et muudkui tööd teha rabad, ära nüüd hädalda!

Viimaks ei saa mainimata jätta ka eneseabi- ja teraapiakultuuri kohatist esoteerilist mõõdet. Ka uusvaimsust, mis tähistab eklektilist kogumit vaimseid, alternatiivseid ja esoteerilisi uskumusi ja praktikaid, markeerib traditsioonilise autoriteedi tähtsuse langemine ja asendumine mina-vaimsuse ja enesearengumüüdiga.[6] Kui 60ndate Ameerikas naeruvääristati terapeute kui pseudoautoriteete, kes tegelevad tühiste hingeeluasjadega, siis tänases Eestis on paralleeliks nõiad-posijad ja teised seesugused, keda küll ülalt alla põlgusega vaadatakse, kuid kes aktiivselt täidavad tervishoiusüsteemist jäänud tühimikke. Tihti näevad nad end nõustaja või ravitsejana, kasutades oma väljenduses tiitleid, keelt ja institutsioone, mille puhul kõrvaltvaataja ei pruugigi aru saada, kust antud traditsioon pärineb ja kas sellel on ka teaduslikku alust. Isegi siinkirjutaja pole lõplikult veendunud, kuidas teraapiameres ära tunda söödavat kala. Tuge pakuvad psühholoogid ja nõiad, meditsiin ja alternatiivmeditsiin, sõbrad ja eneseabiraamatud. Kui töösühholoogil ja ingliterapeudil oskan ehk vahet teha, siis nende vahele jääb lõputu nimekiri praktikaid, mis kõiguvad kahe maailma vahepeal. Olukorda ei paranda seegi, et veel hiljuti (kuni 2018) kuulusid Kutsekoja täiendmeditsiini- ja loodusraviterapeudi kutsestandardi alla tegevused, mida tavameditsiin ei toeta: shiatsu– ja aroomiterapeudid, homöopaadid ning holistilise regressiooni teraapia.[7] Kui füüsilise tervise valeinfo on meedias palju tähelepanu leidnud, siis vaimse tervise teenuste teenäitajaks peab igaüks justkui ise olema.

Facebook kui avalik pihitool

Kui kehv vaimne tervis tunda annab, pöörduvad inimesed Facebooki nõiagrupi poole. 30 000-pealine grupp on koht, kus ühishangete kaudu ja suure hulga inimeste koostöös tekib võimalus leida lahendus mis tahes probleemile. Enamasti meelitab eestlase gruppi üldine usk üleloomulikku ja suur huvi müstika vastu.[8] Aktiivse grupina muutub see osaleja jaoks kiiresti kohaks, kust leida tuge, ärakuulamist ja kogemuste jagamise võimalust. Postitama hakatakse tihti alles siis, kui mure on suureks kasvanud. Mõni teeb seda psühholoogi aega oodates, mõni teine on juba saadud teenuses pettunud. Kuna digitaalne keskkond on ruumi- ja ajaülene, saab abiotsija küsimusele vastuse ka siis, kui traditsioonilised teenusepakkujad on kaugel või suletud, pikkade ootejärjekordade või kõrge hinnaga. Sotsiaalmeedia sein on kiirem, odavam ja pakub mitmekesisemaid lahendusi. Kuid palju on neid, kelle kummalisel murel ei olekski riigistruktuurides kohta. Nõiagrupist on saanud avalik psühholoogitool, mis pole mitte vohava nartsissismi ja mandunud kultuuri kasvulava, vaid toe ja lootusekiire pakkuja kõikidele hädalistele.

Siin grupis postitavad oma küsimusi tuhanded naised. Just needsamad, keda pool sajandit tagasi süüdistati isikliku elu lettilöömises ja kes ärevusseisundis endale abi otsivad. Siin kõlavad muu hulgas ka nende naiste hääled, kes muidu tihti kuulmata jäävad: vanemad, Eestist eemal või maakohas elavad, piiratud rahaliste võimaluste ja tihti suure murekuhjaga. Noored naised, kes on suhtes kaotanud oma „tõelise mina“, keskealised naised, kes kardavad üksikuks jääda, ja perevägivalda kannatavad naised, kes lahutuseks viimast julgustavat tõuget vajavad. Abi otsitakse pahatahtlike naabrite ja kiusliku kolleegi vastu. Paistes jala, psoriaasi ja ekseemi raviks. Gruppi on kirjutatud sadu postitusi, millest peegeldub meeleheide. Inimesed kirjeldavad end eksinu, üksildase, kurva, rahutu, äreva, vihasena, segaduses ja hirmununa. Mõni näeb halba ennet hirmsa kujuga tuleleegis, teine tunneb surmaenergiat magamistoas.

Grupis saab igaüks end väljendada viisil, mida kõige paremini oskab: „Kas killud toovad õnne ka siis, kui mees taldrikuid vihahoos puruks peksab?“ postitab Facebooki gruppi Mare ja poetab sinna juurde digipisara. Postitused annavad aimu sellest, mida on tõdenud ka kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa – vaimse tervise probleemidest vähe rääkides ei oskagi inimesed oma muret ära tunda ega tea, mida peaks oma olukorras tegema.[9] Vahel on mure otse välja öeldud, vahel vaimsuse keele ridade vahele peidetud. Teinekord ei paista vaikne appihüüd lugejale üldsegi välja, kuid ilmneb alles osalisi intervjueerides:

Malle teeb postituse nõiagrupis, et leida lahendust psoriaasile. Kuid jätab mainimata, et haiguse tagamaana nägi arst lõputut stressi. Nimelt elab seitsme lapse ema, joodikust ja vägivaldse mehe abikaasa ning pere ainus leivateenija juba pikemat aega vett läbilaskva katusega majas.
Kristelilt jõuab Facebooki postitus südamekujulisest kivist, mis satub oma lapsikuses kiiresti kurjade kommentaaride märklauaks. Ta jätab mainimata, et too kivi on väike helge lootusekiir ajal, mil abikaasa ja laps autoõnnetuse tagajärjel eri haiglatesse sattusid ja ta haiglast haiglasse joostes töö kaotas.
Helle pärib postituses, miks ta igal pool numbreid 1212 näeb, aga jätab targu enda teada, et on värske lesk ja too oli armastatud mehe surmakuupäev, mis talle nüüd igal hetkel mälestustes kangastub.
Nagu näha, võivad abiotsija küsimused näida kõrvaltvaatajale kentsakad. Enamasti kahanevad suured probleemid Facebooki postituse formaadis marginaalseks mureks, millele antakse valehinnanguid ja valediagnoose ning määratakse valeravi. Lõpuks jõuabki humoorika näitena Ekspressi veerule: „Mida teha, kui keegi hüüab „kabuu-kabuu“?“,[10] aga Helle jääb leinanõustajata, Kristel on endiselt töötu ja Malle võitleb siiani oma katkise katuse ja joodikust mehega.

Kui pihitool kogub andmeid

Kui inimene kasutab oma tarbeks sotsiaalmeediat, allub ta ühtlasi platvormi loogikale. Platvormi all mõistan digitaalset infrastruktuuri, mis vahendab ja kujundab suhtlust oma kasutajate vahel, pidades viimaste all silmas nii üksikisikuid kui ka ettevõtteid ja teisi osapooli, kes tihti lähtuvad oma erahuvidest. Nii on Facebookis ühtaegu abi otsivad ja pakkuvad inimesed, kuid ka reklaamiostjad, kes eelmainituid sihivad. Veelgi enam, ei tohiks unustada Facebooki ennast, kes iga meie liigutust analüüsib ja oma huvides kasutab.

2018. aastal Ameerika Ühendriikide Föderaalsele Kaubanduskomisjonile esitatud kaebuses[11] juhiti tähelepanu tõigale, et Facebook jätab kinniste tugigruppide puhul väära mulje, justkui oleks tegemist ohutu privaatse paigaga, kus abivajajad võivad rahumeeli oma muret ja kogemusi jagada. Üldiselt sellistes gruppides seda ka tehakse. Visuaalse otsekontakti puudumine muudab isiklikumatest, piinlikumatest ja stigmatiseeritud teemadest rääkimise mugavaks ja tihti avabki inimene end veebivestlustes rohkem, kui ta seda otsesuhtluses teeks.[12] Samuti ei pruugi osaleja aduda oma auditooriumi suurust ja ulatust ning nii jõuavadki Saaremaa-suuruse grupi seinale isikliku elu teemad, mida Kuressaare keskväljakule naljalt hõiskama ei läheks. Ka nõiagrupis osalejad mõistavad privaatsust erinevalt ning kui ühed leiavad, et toetav grupp on kaitstud ruum, siis teised sääraseid lootusi ei hellita. Ehkki nõiagrupp on sarnaselt teiste tugigruppidega vormiliselt suletud, et kaitsta oma osalejaid, pole kellelgi reaalset kontrolli 30 000 liikme ja nende tegevuse üle.

Korrahoidmiskohustus on administraatorite kaela lükatud, mis õnnestub mõnes grupis paremini kui teises. Kui laisa administraatoriga kollektiivis voolab tänasel päeval koroonavalesid, siis korda hoidvas grupis, mille eestvedaja modereerimist sisuliselt päevatööna teeb, on grupi sisu ja osalised rohkem administraatori soovide nägu. Sellest hoolimata vaevlevad grupid kiusajate ja teiste ärakasutajate käes. Piisab, kui öelda, et sul valutab pea, kui kukub postkasti soovitus ravida end kvantpuudutuse teraapia abiga. Pereprobleemide põhjusena tuvastab vanadaam eravestlusest nobedalt needuse, esitledes samas kärmelt ka lahendust selle mahavõtmiseks. Laenupakkumised ja äkkrikastunud nigeerlased ei ole vast enam kellelegi üllatuseks, kuid usutava põhjenduse saatel võib lubadus ravitseda alastifoto pealt hädasolijale samuti lahendusena tunduda. Mind püüdis Toivo-nimeline härrane kupeldada grupiseksiks Pärnusse, lubades mu vaeva eest tuttuut mobiiltelefoni. Nii võib mis tahes mure avaldamine nõiagrupis olla signaaliks, et postitaja on hädas ja valmis enda aitamiseks haarama igast õlekõrrest.

Ehkki osalised kardavad jagada oma lähikondsete tundlikke andmeid ja tunnevad muret kahtlaste pakkujate pärast, ei maini keegi kordagi neid jalajälgi, mida endast digitaalsel rajal maha jäetakse. Ometi anname iga tegevusega märku, kes me oleme, kuidas me reageerime ja kuidas end parasjagu tunneme. Kui varem teadis Facebook, mis meile meeldib, siis nüüd teab ta ka seda, mida me vihkame, mille peale me nutame ja mida armastame. Kuidas ka nõiagrupis osaleja ise oma postitusi näeb ja kirjeldab – emotsionaalse teraapiakultuurina, esoteerilise eneseabina või eksinu appihüüdena –, kaudselt on tegemist vaimse tervise andmetega, mida me kõik pahaaimamatult, pidevalt ja vabatahtlikult avalikkusele loovutame.

Seejuures on huvitav, et vaimset tervist puudutavad küsimused esoteerikagruppides lipsavad läbi mitme seaduselünga. Kui meditsiinitöötajatel on patsiendiandmete kasutamisel ranged reeglid, siis nõia kundet, kes ehk samuti enda vaimse või füüsilise tervise andmeid jagab, ei pea keegi päris patsiendiks. Nii võibki grupi administraator liikmete andmeid rahumeeli alla ja üles laadida ning reklaami otstarbel kasutada. Ehkki Facebook ei luba haigusepõhiselt reklaame suunata, lubab ta teistelt veebilehtedelt andmeid koguda. Nagu varemgi leitud, on sellised meeleolutestid suurepärane vahend, kus vastavalt saadud tulemusele hiljem Facebookis reklaame suunatakse.[13] Lisaks muutuvad andmed seda väärtuslikumaks, mida mitmekülgsemalt neid kogutakse. Tänane halb tuju ei tähenda veel depressiooni, kuid aasta aega järjest halba tuju võiks viimasele juba viidata. Viimaks pole ehk needustelgi vaimse tervisega suuremat seost, ent valdkonnas end hästi tundev inimene teab, milliste teemade huvilistele oma enesearengutoodet suunata. Facebook on minu huvidena registreerinud teemad nagu „pseudoteadus“ ja „tervenemine“ ning piisab vaid nende kahe märksõna teadmisest, et tunda minus ära soodsat sihtgruppi mõnele kvantkoputusele, mis otseselt tervisereklaamina kirja ei lähe, ent mis sellegipoolest mulle paremat enesetunnet lubab. Pärast siinse artikli kirjutamist jõuavad iga päev minuni reklaamid, kus omavahel lõimuvad transpersonaalne psühholoogia, astrofüüsika ja iidsed esoteerilised traditsioonid. Enamasti kõnetavad need mind kui eksinud inimest, kes peab leidma elus sisemise rahu, mida nad on valmis mulle kiirkorras pakkuma.

Nõiagrupp võib küll otsese reklaami keelata, kuid minu huvi esoteerika vastu, postitused eneseabigruppides, klikid välistel linkidel ja minu andmed mõne nõia postkastis, mis ükshaaval pole ehk suuremat väärt, jutustavad koostoimes ometi minu kohta terve viimase aja eluloo. Ümber nurga hiilides jõuab platvormistunud teraapiakultuur ringiga minu juurde tagasi, ahvatledes mind aina rohkem ostma ja osalema.

Häbi või abi

Jätkuvalt imestatakse, miks eestlane enda ravimisel dr Google’it kasutab või nõia jutul käib. Esoteerikud müüvat omakasupüüdlikult imeravimeid, andvat katteta lubadusi ja röövivat ullikeselt raha ja eneseuhkuse. Vastusevariantide kõrval nagu „madal haridus“, „põline nõiarahvas“ ja „nõukogude pärand“ on minu meelest tähelepanuta jäänud see üks ja oluline. Vaimsest tervisest räägitakse nii vähe, et kui vajadus kätte jõuab, ei teagi hädaline, mis tal viga on või kust leevendust saab. Psühholoogide-nõustajate ja teiste tugiisikute tugeva traditsiooni puudumisel on Freudi diivan asendatud sotsiaalmeedia tugigruppide ja selgeltnägija digikonsultatsiooniga, kus pole suuri arveid, pikki ootejärjekordi ja lõpuks ei saa ka „hullutemplit otsaette“. Siin väljendatakse üksindust, ebaõiglust või vägivalda igaühele sobivas mõisteregistris ja ka probleemilahendus on distsipliiniülene.

Samal ajal lisab platvormistumine teraapiakultuurile uue haavatavuse mõõtme, sest iga avalikult öeldud sõna võib abiotsijani ringiga tagasi jõuda. Ametlikult suletud grupid säästavad inimest küll võõraste silmade eest, kuid andmekorje eest pole needki ruumid kaitstud. Me teame, et sotsiaalmeedia postituste tekstidest ja fotodest suudavad teadlased tuvastada, kas inimene vaevleb depressioonis või on muude vaimsete hädadega kimpus, ja seda ilma et kordagi peaks ise oma seisundit sõnades väljendama.[14] Kahtlemata suudab emotsioone tuvastada ka Facebook ning võime vaid aimata, kus need andmed käiku lähevad. Minu tänane mure võib olla homme reklaamitav lahendus. Platvormi korrahoidmiskohustus, mis on paljuski grupi administraatorite hooleks lükatud, võib küll hoida eemal reklaampostitused, kuid ega sellest reklaamid tulemata jää, lihtsalt vaheltkasu võtab nende eest suurplatvorm. Aina rohkem reklaame, aina rohkem klikke, aina täpsem kliendiprofiil tagavad, et kasutaja saab tulevikuski esoteerilistes gruppides oma kohta otsida, mis ükshaaval inimese muresid lubavad lahendada. Ja see võib suunata hädalise omakorda lõputusse inforägastikku, mis temas suuremat segadust ja ärevust tekitab.

Facebooki tugigruppides osaleja teeb pidevalt kompromisse ja balansseerib kahe ebamugava äärmuse vahel. Ühelt poolt sügavalt isiklik mure, teisalt üdini avalik ruum. Ühelt poolt häbitunne ja piinlikkus, teisalt vajadus saada vastuseid. Ühelt poolt keerulised probleemid, teisalt lihtsust nõudvad postituseformaadid. Ühel pool teadmatus, teisel pool tuhat lahendust, mille toimeainetel vahet ei tee. Nii ongi enesepaljastamisest saanud parema abi saamise hind, mis on vaid vesi teraapiakultuuri veskile.

[1] B. Renser, K. Tiidenberg, Witches on Facebook: Mediatization of Neo-Paganism. Social Media and Society, 2020, kd 6, nr 3.

[2] M. McGee, Self-Help, Inc. New York, 2005.

[3] P. Rieff, The Triumph of the Therapeutic: Uses of Faith after Freud. New York, 1966; C. Lasch, The Culture of Narcissism: American Life in an Age of Diminishing Expectations. New York, 1979.

[4] E. Illouz, Saving the Modern Soul: Therapy, Emotions, and the Culture of Self-Help. Berkeley; Los Angeles; London, 2008.

[5] Sotsiaalministeerium. Vaimne tervis roheline raamat. Tallinn, 2020. https://www.sm.ee/sites/default/files/news-related-files/vaimse_tervise_roheline_raamat.pdf.

[6] M. Uibu, Uus vaimsus. Vikerkaar, 2020, nr 12; L. Altnurme, Uus vaimsus – mis see on? Rmt-s: Mitut usku Eesti III. Valik usundiloolisi uurimusi:Vaimne tervis uue vaimsuse eri. Tartu, 2013, lk 18–36.

[7] Sihtasutus Kutsekoda. Kutsestandardid. Täiendmeditsiini- ja loodusraviterapeut, tase 6. https://www.kutseregister.ee/et/standardid/standardid_top2/?.

[8] Emor Passwordil: üle poole eestlastest usub kõrgemaid jõude ning ülivõimetega inimesi. 16.03.2017. https://www.emor.ee/blogi/emor-passwordil-ule-poole-eestlastest-usub-korgemaid-joude-ning-ulivoimetega-inimesi/.

[9] A. Tsapov, Vaimne tervis, abi ja abitus. Müürileht, 2020, nr 102.

[10] A. T. Orav, Mida teha, kui keegi hüüab „kabuu-kabuu?” Facebooki-nõiad annavad nõu. Eesti Ekspress, 22.08.2018.

[11] K. Patrick, Consumers Complain Facebook Exposed Personal Health Information. InsideSources. 21.02.2019. https://insidesources.com/consumers-facebook-exposed-personal-health-information-phi-ftc/.

[12] J. Suler, The Online Disinhibition Effect. Cyberpsychology and Behavior, 2004, kd 7, nr 3, lk 321–326.

[13] Your Mental Health for Sale. Privacy International, 03.09.2019. https://privacyinternational.org/node/3193.

[14] A. Wongkoblap, M. A. Vadillo, V. Curcin, Researching Mental Health Disorders in the Era of Social Media: Systematic Review. Journal of Medical Internet Research, 2017, kd 19, nr 6.